Möödalend
2011, akrüül lõuendil, 60x71 cm
Desiré
Mignon
73x92 cm, akrüül lõuendil, 2011
Nurse With Labyrinth
2010, digitaaltrükk lõuendil, 60x71 cm
Labürindid on allegooria inimese otsingutele, mille puhul eesmärk –väljapääs- ei olegi nii oluline, kui just sinnapoole liikumine, tahe olla muutumises ja avatud muutumistele ning faktile, et otseteid pole olemas. Kuna labürintide lahendamisel on ka loomingulist mõtlemist soodustav toime, on tegu teatava teraapilise vahendiga. Seetõttu ei tähenda meditsiiniõe kostüüm pildil oleva tüdruku seljas mitte seksuaalfetishit, vaid pigem võimalust eneseabiks. Teismeline tüdruk aga tähendab õrna iga, kus lapse kõikevõitev loogika läheb üle täiskasvanu konventsionaalsuseks. Tüdruk on võetud fotolt, mis on tehtud Tokyos Harayuku rajoonis, kus kogunevad cosplay (kostüümimängu) subkultuurid. Sama tüdruk on ka mu raamatu „Roboti tee on nihe” kaanestaar, mis räägib robot-sõdalannast tekstuaalses ruumis. Labürindi kujutis maalil pärineb keskaegsetelt alkeemikutelt.
Null
2010, akrüül lõuendil, 30x30 cm
Kood "Nullile"
2010, akrüül lõuendil, 30x30 cm
Paaristeos "Null" ja "Kood "Nullile"" on küsimus puuduva ja eimiski esitamisest, selle tõlkimisest ja koodide lahtimuukimisest.
Wildlife Documentaries
(pildil näituse üldvaade Draakoni galeriis)
mustvalgete tekstimaalide sari, range ja kontseptuaalne akt, mis mõjub cooli ja dekoratiivsena. maalide aluseks on ürgse looduse dokumentatsioonid - helisalvestised, videod ja fotod, mis on avatud tekstitoimetamise programmis. tõlgendades looduspilte ja helisid tekstina, on saadud tulemuseks tekstiräga, omamoodi teine loodus. nii looduse kui teksti puhul üritame leida sealt meile tuntud koodide loogikat, aga see, mis jääb hämarusse, viitab aukudele teadvuses.
väikesed: akrüül lõuendil, a 65x80 cm
suur (pildil on fotolavastus maaliga) : akrüül lõuendil, koosneb üheksast eraldi lõuendist, kogusuurus 195x243 cm
...
Rändaja udumere kohal
2010, akrüül ja print lõuendil, 65x81 cm
Caspar David Friedrichi maalilt tuntud rändaja tekstiks konverteeritud udumere vaate taustal
Zen Pistol
2008 akrüül, lõuend 107x107
Maal koosneb kahest tsitaadist – kunstiajalooline viide USA kunstniku Jackson Pollocki maalimistehnikale ja popkultuuri viide kõige legendaarsemale punk-rock plaadile - Sex Pistolsi „Never Mind the Bollocks, here is the Sex Pistols”. Pollockist sai omal ajal omamoodi külma sõja relv, abstraktsest ekspressionismist ameerikalik vabadus N-Liidu loomevabadust piiravate kaanonite vastu. Kõrgmodernismi kuuluvat Pollockit on hilisemad kunstnikud pidanud liiga vabaks, silmakirjaliku vabaduse varjus ennast liiga jõuliselt ja autoritaarselt kehtestavaks. Keeleline sarnasus Pollock-Bollocks mängis idee ise kätte. Ja Sex Pistolsist sai Zen Pistols – rahumeelne relv, mis loob tühjust ning hingamis- ja mõtlemisruumi pollocklikku intensiivsusesse.
/müügil vaal galeriis/
/müügil vaal galeriis/
'Üks' on 'nulli' turvamees
2010, akrüül ja print lõuendil, 65x81 cm
"Nullist" ehk olematusest ehk eimiskist saab rääkida vaid "ühe" ehk oleva keeles. "Üks" ja "null" ei saa eksisteerida eraldi, "üks" valvab "nulli" nagu turvamees, kuigi universum on suuremas osas tühi.
Into the Maelstrom
2010, akrüül ja print lõuendil, 69 x 140 cm
/müügil vaal galeriis/
Robosapiens
2010. Akrüül, marker, lõuend. 80 x 65 cm
Roboteid ja ingleid seob see, et nad on mõlemad poolmüütilised antropomorfsed tegelased. Antropomorfsete tegelastega on inimestel ennast lihtsam samastada ja inimesele näib omane olevat muude fantaasiakujundite kõrval projitseerida fantastilisi omadusi inimkujulistesse nähtustesse. Inglite mütoloogia on pigem minevikust ja robotid on pigem tulevikust. Inglid esinevad kõigis suuremates religioonides, ka kujutelm tehisinimesest, homunkulusest, on laialt levinud. Inglid sümboliseerivad inimese kõige eeterlikumat aspekti ja kommunikeerivad inimese kõrgemat mina. Robotid seevastu kõige materiaalsemat aspekti, puhast kehalisust, arbeiterit. Mõlemad on laitmatuse avaldused. Võib spekuleerida, et üldinimlikus plaanis on nende kahe polaarse aspekti ühendamine täiusliku inimeseks olemise valemiks. Nii nad poseerivadki kunstnikule, ühendades eilset ja tänast, hingelist ja kehalist täiuslikkust. Antud pilt on Kumu näitusele „Popkunst Forever” loodud sarjast „Avant-pop”.
Budagirl
2010. Digitaalne trükk, lõuend. 71 x 52.5 cm
Tegin selle teose ajal kui elasin Nepaalis ja minu kunstnikutegevuses oli kolm aastat kestnud teatav moratoorium – olin loobunud visuaalsetest kunstidest ja näitustest galeriides, korraldasin ainult heli/muusika ning tekstiga seotud projekte, et edendada Eesti contemporary free art scene´t, suhtumist, et kunst ei tähenda ainult staatilist vaikelu galeriis. Endalegi ootamatult aga kavandasin Nepaalis näituse „High on Nothing” (Artdepoos 2008), mis sai nö minu tagasitulekuks galeriikunsti. „Budagirl” valmis samal ajal, kuid ei olnud näitusel esindatud, leidsin faili 2010 ja lasin sellest printida ühe unikaalse autorieksemplari. Selles lihtsate vahenditega tehtud fotomontaazhis on kasutatud Gautama Buddha kanoonilist kujutist –maailma tuntuimat budakujutist-, kellele on juurde monteeritud ühe väikese Kathmandu tänavatüdruku naerul suu ja silmad. Ka Gautama Buddha, algselt prints Siddhartha oli pärit Nepaalist, ta pani alguse maailma ainukesele religioonile, mille nimel pole kunagi kedagi tapetud (vägivallatuse printsiip). Nepaalis on kümme aastat olnud kodusõda, kõikjal hulguvad relvastatud maoistid - ometi ei karda ma seal kunagi -erinevalt Eestist- ükskõik mis kellaajal ükskõik mis kohas viibida. Inimlik headus tundub seal olevat võimsam, kuigi poliitiliselt ja majanduslikult elab see tore maa üle väga raskeid aegu. Nepaal on multietniline ja multireligioossne paik, ta asetseb erinevate aegade ja erinevate kultuuride ristumispunktis. See teos ongi sillaks ajaloolise ja tänapäevase vahel. Võibolla just see naeratus päästab kunagi kannatavad olendid?
Mälestus
2010. Segatehnika, lõuend. 71 x 48.5 cm
Kes meist ei oleks lapsena silmitsenud puidufaktuure mööbli pinnal või näinud juhuslikes värvikraabetes muinasjutulisi kujundeid? Selle teosega olen ma püüdnud manada tagasi lapse perspektiivi, kus on rohkem tähelepanu detailide jaoks ja kus detailides peegeldub terve maagiline maailm. Üks mu lemmikfilosoofe Giorgio Agamben on kirjutanud, et lapse jaoks on tema erinevus täiskasvanust eelkõige selles, et täiskasvanud ei oska võlumist, laps aga teab, et nurga taga võib olla kuldmune munev eesel ja dzhinni tuleb pudelis hoida. See segatehnikas teos on esmalt kraabitud puupaneeli peale, seejärel fotografeerituid, välja trükitud ja uuesti üle maalitud. Objekt ja subjekt on sama, lõunauinak on viinud kapiukse vaatamisest maagilisse maailma, kuhu sisenemise oskuse on täiskasvanud kaotanud. Või unustanud?
Vesililled
2010. Akrüül, lõuend. 81 x 65 cm
Minu maalidel on tihti tegelaseks nn sisemine laps. See maal näib eelkõige viibivat eneseküllases sentimentaalses või nostalgilises poeesias. Nõukogude-aegsete lasteraamatuillustratsioonide stilistilises võtmes räägib see loo väiksest tüdrukust, kes viib läbi alateadliku rituaali – läheb lõikelilledega pesemisruumi, et nende eluiga pikendada. Olen veendunud, et elamise garantiiks on samamoodi oma sisemise lapse elus hoidmine ja värskendamine, tema soovide ja tunnetega arvestamine. Ära lase tal närtsida!
Nurse with labyrinth
2008. Õli, lõuend. 54 x 65 cm
Labürindid on allegooria inimese otsingutele, mille puhul eesmärk –väljapääs- ei olegi nii oluline, kui just sinnapoole liikumine, tahe olla muutumises ja avatud muutumistele ning faktile, et otseteid pole olemas. Kuna labürintide lahendamisel on ka loomingulist mõtlemist soodustav toime, on tegu teatava teraapilise vahendiga. Seetõttu ei tähenda meditsiiniõe kostüüm pildil oleva tüdruku seljas mitte seksuaalfetishit, vaid pigem võimalust eneseabiks. Teismeline tüdruk aga tähendab õrna iga, kus lapse kõikevõitev loogika läheb üle täiskasvanu konventsionaalsuseks. Tüdruk on võetud fotolt, mis on tehtud Tokyos Harayuku rajoonis, kus kogunevad cosplay (kostüümimängu) subkultuurid. Sama tüdruk on ka mu raamatu „Roboti tee on nihe” kaanestaar, mis räägib robot-sõdalannast tekstuaalses ruumis. Labürindi kujutis maalil pärineb keskaegsetelt alkeemikutelt.
Aliencliche87
2009, pigment lõuendil, 65x80 cm
Nendel Kumu näituse Popkunst Forever! jaoks tehtud sarja piltidel on defineerimatud aga intensiivselt ja psühhedeeliliselt mõjuvad popilikud abstraktsioonid, tsitaadid massimeedia vahendatud kujunditest ning popkultuurist tuttavad pildid ja sõnad. Kohati moodustavad nad ootamatuid kombinatsioone, mis tekitavad uusi tähendustasendeid.
Kiss
2009, pigment lõuendil, 65x80 cm
Immanentsi kättemaks
2009, pigment lõuendil, 65x80 cm
2009, pigment lõuendil, 65x80 cm
2010, peegeltähed peeglil, puitraam, 61x76 cm
Peeglite kui objektide tähendusväli seoses endast kujutluse loomisega ja reaalsuse peegelpildistamisega on küllaltki lai. mis aga juhtub, kui me lisame sellele banaalse, peaaegu et peeglikõiksusse hajuva banaalse keeleväljendi. Keda ja kuidas paljundatakse siis?
2009, kilesse lamineeritud printgraafika, metallraam, klaas, 20 x A4,
täies mahus eksponeerides 6 m.
Tähe kustumine hommikutaevas või paraboolne allegooria postsotsialistliku olukorra kohta?
Punane täht hajub iga pildiga järjest heledamaks, kuni jääb järgi valge paber.
Teostus on saavutatud järjest tühjeneva printeri abil.
Musta ruudu hajumine
2009, kilesse lamineeritud printgraafika, puitraam, klaas, 20 x A4,
täies mahus eksponeerides 6 m.
prindin musta ruutu, kuni saan täiesti valge lehe. tavaliselt läheb umbes nelisada lehte, millele printer korraliku musta ruudu asemel trükib selle järjest kahvatumaid variante, luues enda teadmata geomeetrilist abstraktsionismi, "maitsestades" seda värvipiiskade või ootamatute erroritega. alati on tulemus erinev eelmisest ja järgmisest. masina "valesti" kasutamine, graafilisest materiaalsusest loobumine. vasakult paremale "loetava" rea näol on tegu formaalse loogilise operatsiooniga, mis on sarnane zen-budismi allegooriale "mööda härja jälgi", kus härjale järgnedes suubub meel tühjusesse, universaalsesse staadiumisse. trükivärv lõppeb, maailm saab otsa. see „tühjus", info eelne ja järgne seisund on aga keele enda sisemisest võimalusest tuletatud empiiriline fakt, mitte metafüüsiline spekulatsioon.
on sümboolne et antud töös on kasutatud xx sajandi kunsti üht ikoonilisemat kujundit, malevichi "musta ruutu", samas oli selle kujundi kasutamine pragmaatiline, et oleks võimalikult suure pinnaga võimalikult lakooniline kujund andmaks rohkem mänguruumi masinale. serialismi esteetika järgi pealtnäha ühesuguste, pildist pilti varieeruvate minimaalsete kujundite kasutamine loob teadvusele huvitavalt mõjuva rütmi.
Roheruutnihe 1-3
2010, kihtprint, laminaat, klaas, puitraam, 3xA4
töötades paljundusmasinaga, avastasin inimese ja masina koostööös vahendi, kuidas luua abstraktset kunsti kaasaegsete vahenditega. tühjeneva printeri katsed mõnd värvitooni kokku saada andsid tulemuseks poeetilisi unistusmaastikke, mis eemaldusid masinlikust ja geomeetria kalkusest.
Tiiger diivanil
70x100 cm, akrüül lõuendil, 2010
Wiiralti tiigri pop-art versioon
Sven & Kaarel
2009, akrüül ja pigment lõuendil, 65x80 cm
Selle Kumu näituse Popkunst Forever! jaoks tehtud sarja kuuluva pildi modellideks on Eesti elektroonilise muusika ja kunsti ikoonid S.Grünberg ja K. Kurismaa. Nende loomingus kohtus masinlik ja modernne unistusliku ja psühhedeelilisega. Sellist sõprust, ajastut ja tunnetust see pilt kujutabki.
Untitled
2010. print, lõuend, 109x111
See teos on puhas Zen, sisemine ja keskne vaikusehetk, maailma peatumine, mitterääkimine. Samuti kommentaar kunstile, millelt oodatakse sõnadesse fikseeritavat sõnumit. See teos aga vaikib ja teeb vaikimisest oma sisu ja sõnumi puudumisest oma sõnumi.
